Oli täiesti tavaline pühapäeva õhtu. Enam tavapärasem see vist polekski
saanud olla. Voodis vedelemise ja mittemidagi tegemise päev. Teate ju küll.
Kõik sai järgmiseks päevaks valmis seatud, isegi mõtted korrastatud. Tuleb
positiivne, teguderohke uus nädal.
Kella ühe, kahe vahel öösel tundsin äkitselt kohutavaid külmavärinaid.
Käega laupa katsudes oli see selgelt kuum. Kraadiklaasi haaramata olin kindel,
et olen ilmselt lihtsalt veidi külmetunud ning ega see kehatemperatuur üle 38
olla saa. Haarasin kiirelt voodi kõrvalt telefoni ning saatsin tööle sõnumi
haigestumise kohta.
Külmavärinad läksid hullemaks. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, et mul kunagi
nii külm oleks olnud. Kuhjasin järjest tekke endale peale ja magasin. Hommikul
otsustasin end viimaks ka kraadida. Olin juba nii nõrk, et temperatuuri
hindamise jätsin Mihklile. Ulatasin oma vaevatud olemisega kraadiklaasi ning
sealt vaatas talle vastu 40,5 kraadi. Jah .. ega oma enesetunde kohta midagi
head ma öelda poleks saanud. Kõik justkui valutas, aga samas nagu oma keha ma
ei tundnud. Selline sürreeaalne olek. Kiirabi ma kutsuda ei lubanud. See oli ka
umbes ainus lause, mida oma huultel vorpida suutsin. Eks ma olen ju see
tüüpiline eestlane, kes kannatab viimse piirini.
Magasin. Magasin. Magasin.
Kuni oli saabunud õhtu. Mihkel tuli taaskord mind magamistuppa kontrollima,
ehk on pika une peale minu olukord paranenud ja palavik veidigi alanenud.
Kahjuks ei vastanud ootused aga kuidagi tegelikkusele ja voodis lebasin ma juba
väga, väga halvas seisundis – ei reageerinud. Enam ei olnud muud võimalust kui
kiirelt abi kutsuda.
Järgmisel hetkel kui silmad avasin oligi kiirabi kohal. Ega ma väga mäleta,
mis edasi sai. Vererõhk oli mul kriitiliselt madal ning keha temperatuur
enneolematult kõrge. Haiglasse mind kiiremas korras toimetati. Mäletan veel
seda üliveidrat enesetunnet kiirabiautos, kui justkui olin vaheldumisi
teadvusel ja teadvuseta. See oli tõesti midagi väga ebareaalset. Samas
seisundis olin ka EMO’s, kus minu kehatemperatuuriks saadi juba 41+ kraadi,
vererõhk pea olematu.
Olin justkui teadvusel: nägin kuulsin kõike, aga ei suutnud midagi vastata
või end kuidagi liigutada. Ma isegi ei oska seda seletada. Kõik toimus kuidagi
aeg luubis ja ma olin nii väsinud. Selline ebamaine tunne, justkui hõljuks
kusagil ringi.
Ega ma enne järgmist päeva tegelikult veel ei aimanudki, mis minuga
juhtunud oli.
Kümneid kordi võeti verd.
Imelikult kombel ainus mõte, mida ma
suutsin oma peas eristada oli küsimus, huvitav, mis kell on... Väga
veider, ma tean, aga millegi pärast oli
selle teada saamine minu jaoks oluliselt oluliseim.
Mäletan, et viibisin emos pikalt. Viidi ühelt uuringult teisele. Õed ja
arstid muudkui sebisid edasi-tagasi küll uue tilgutikoti, küll süstalde ja
muuga. Vererõhuaparaat mõõtis konstantselt. Käed valutasid. Lõpuks pandi mulle
ka kateeter ja viidi intensiivi. Palavik oli õnneks veidi alanenud, kuid külmavärinad
ei olnud mind jätnud. Iga natukese aja tagant kontrolliti, kas kateetrisse on
midagi kogunenud. Pea kaheteistkümne tunni jooksul ei olnud sinna kogunenud aga
mitte midagi.
Kohutav janu oli.
Proovisin magada. Pidevalt torgiti. See kõik oli nii tüütu ja ma tahtsin
vaid koju.
Järgmisel päeval otsustati mind operatsioonile viia. Põletikunäitajad olid
väga kõrged ja kõik justkui viitas pimesoolepõletikule. Kuna täpselt ei olnud
siiski veel selge, mis tegelikult mul viga on või millest üldseisund nii
kriitiliselt halvaks muutus, otsustasid arstid kõhtu konkreetselt sisse minna
ning ussripiku kindlasti ka eemaldada.
Mul oli kõigest justkui ükskõik. Tundsin vaid rammestavat väsimust.
Ärkasin õhtul statsionaaris. Huuled olid kuivad ja hingata raske.
Hapnikumask häiris. Sain valuvaigistit ning magasin hommikuni.
Kolmapäeval tundsin end viimaks juba inimesena. Sain lõpuks ometi ka juua.
See lonks vett oli reaalselt justkui õnnistus. Sain ka oma seisundist ülevaate.
Pimesool, mis oli küll põletiku tunnusteta oli minult eemaldatud. Siiani ei
mõista ma tegelikult täielikult, miks seda tehti, aga jäägu see praegu nii.. Kogu mu keha oli lihtsalt tabanud meeletu
põletik. Eeskätt olid põletikus vaagen ja neerud. Operatsiooni käigus puhastati
ka kõht liigsest vedelikust. Miks see aga kõik nii juhtus, ei tea keegi
tänaseni, sest tegelikku põhjust ei leitudki...
Mind oli üleöö tabanud septiline šokk. Kui minult on tänaseks juba
kümneid-kümneid kordi küsitud, et mis see täpsemalt tähendab, siis lühidalt
öeldes, olen õnnelik, et olen elus.
Mulle tegelikult ei jõua see veel tänaseni päris hästi kohale, kuidas see
kõik minuga juhtus. Kuidas sattusin ma järsku eluohtlikku seisundisse. Pean end
hetkel väga õnnelikuks inimeseks, et sellel kriitilisel tunnil, kui kardeti, et
mu neerud hakkavad üles ütlema ja ma ei tule enam sellest kõigest välja, sain
ma vajalikku ravi.
Tundsin nii meeletut kergendust, kui mind lõpuks haiglast välja kirjutati.
Olin küll väsinud, kuid elus ja esimest korda hakkasin mõtlema, kui tänulik ma
selle eest tegelikult olen.
Eks see taastumine on olnud ka veidi vaevaline, alustades sellest, et
liigutada end oli raske, kohati oli tunne, et pean justkui uuesti kõndima
õppima, lõpetades sellega, et tugevatoimelistest ravimitest tekkis mul
allergia.
Nüüd pea kuu hiljem tunnen end lõpuks aga taas endana.
Minult on ka küsitud, kas tunnen pärast läbielatut end kuiadgi teisiti...
Kindlasti! Hirm on suurem. Ma ei mõelnud ega osanud kunagi mõelda kuidagi
sellele, et see kõik võiks üks hetk lõppeda .. et mind järsku lihtsalt enam
pole. Seda hirmsam, et see võib juhtuda ükskõik kellega minu lähedastest. Samas
olen ma tõepoolest õnnelik, et kõik see on möödas ja ma saan osa Brianna
kasvamisest ja oma kallite inimeste eludest.
Ma olen elus.
Uskumatu, millise väärtuse see lause minu jaoks on saanud.
Mul tulid külmavärinad ja meenus kõik, mis minuga eelmine sügis juhtus. Ma kannatasin kaks päeva palaviku krampe/värinaid, kuni lõpuks läksime haiglasse 39 palavikuga. Pandi haiglasse ja järsku tekkisid mul krambid ja ma karjusin lihtsalt. Seal palatis puudus sos nupp. Kui õde tuli, siis sain esimese asjana sõimata, et mida ma karjun ja sundis rahusteid jooma, mille kohe välja oksendasin. Lõpuks nähti, et palavik on 10 minutiga tõusnud 37 pealt 42 peale, siis tegutseti kiiresti. Järgmine päev selgus, et mul on tugev emakapõletik ja e.coli bakter kehas, põletikun äit oli 270. Öeldi, et oleks see kodus juhtunud, oleks väga pahasti lõppenud.
ReplyDeleteLoodan, et tunned end paremini ja suudad selle asja kiiresti unustada!
Seda oli nii raske ja valus lugeda. Olin alles hiljuti ise EMOs, küll täiesti naeruväärse põhjuse tõttu ent hirm oli ikka. Tubli paranemist!
ReplyDelete