LIINA PALOTU

Minu viimasest kirjutisest on tänaseks oi-oi kui palju aega möödas. Nii palju, et ei oskagi kohe seda postitust siin õigete sõnadega alusta...

LÕPUKS OLEME OMA KODUS!

Liina blogib

11 Comments

Minu viimasest kirjutisest on tänaseks oi-oi kui palju aega möödas. Nii palju, et ei oskagi kohe seda postitust siin õigete sõnadega alustada. 

Vahepeal on juhtunud nii palju põnevat ja toredat ja natukene ka mitte nii toredat. Jõuludest ja aastavahetusest rääkida on vist veidi hilja ja möödusid need ju nii tormilise kiirusega, et ei jõudnudki teile ülevaadet andma tulla. 

Kiikasin korraks oma viimast postitust, mida alustasin ja kuidagi lõpetada ei jõudnud ja mis seetõttu ka avalikustamata jäi. Nimelt nii irooniline kui see ka praegu mulle tundub, kandis see postitus nime: "Kodutud kodu otsingul". Irooniline ja veidi naljakas tundub mulle see praegu just seetõttu, et nii kui ma seda postitust kirja hakkasin panema, hakkasid asjad ülehelikiirusel just õiges suunas liikuma. Täpselt nii kiiresti, et ei jõudnudki seda postitust kirja panna ja teile lugemiseks anda. Nüüd kirjutangi juba päris oma kodus, mille otsimine, tagaajamine ja leidmine võttis meil ikka kõvasti aega. 

Minult on juba korduvalt küsitud, et kuidas teil siis järsku nii õnneks läks? Mõtlesin Teile kõigile siis meie kodu lookese kirja panna ja ma usun, et sissejuhatuseks sobibki hästi postitus, mis kuidagi lõppu ei leidnud. Leidis hoopis järje.

KODUTUD KODU OTSINGUL (Muutmata - täpselt nii nagu see tookord kirja sai pandud - copy/paste) 

..olgu päris nii hull see asi ikka tegelikult ei ole, aga päris oma pesa otsime me küll. Ja seda juba pikalt, liiga PIKALT.  Kui me pangalt saime rohelise tule juba ligi pool aastat tagasi, siis sobivat korterit pole me leidnud aga tänaseni. Miks?

OOTUSED VS TEGELIKKUS

Ütleme nii, et oleme seadnud üsna kõrged ootused, aga samas täitsa oma kodu peabki ju olema meie jaoks perfektne.  Kutsuma meid ostma. Panema meid tundma, et just see siin on midagi meile. Millegi pärast me seda Õiget veel aga kohanud pole. Siinkohal ei tahagi ma üldse teemaks võtta ulmelised kinnisvarahinnad, sest noh need on tõepoolest lausa kosmilistes kõrgustes hetkel. Eks inimesed oma suures ostuhulluses kardavad, et hinnad ju kindlasti tõusevad veel ja tihtipeale laenavadki end lõhki. Ei oska me ka ise siinkohal enam konkreetset seisukohta võtta. Kardame natukene selle roosa mulli lõhkemist, aga samas oleme oodanud nüüd ka ikka juba jupp aega. Mida siis teha?

KUS SA PEIDAD END, MEIE KODUKE?

Kui me nüüd lõpuks võtsime teadliku otsuse vastu oma kodu osta ja saanud pangalt selleks rohelise tule, siis tõepoolest ei paista seda kusagilt. Kas meie kriteeriumid on liiga kirjud või mis toimub? Ei tea.. Noh eks ideaalsesse kanti ideaalset korterit saada ongi vist „natukene“ võimatu. Nimelt otsime kolmetoalist korterit kristiinesse, võimalusel ka möbleeritud ja sellist siin kandis .. no ei ole. Minu eelistuseks oleks veel avar köök ja suur vannituba ja no ideaalis võiks ju garderoob ka olla või midagi ... haha neiud ilmselt mõistavad.

Küll meil soovitati alguses käia lihtsalt kortereid vaatamas, et nii oma visioon ja hinnaklass paika seada. Seda me ka tegime, kuid üks hetk jookseb kõik kokku ja tekib tüdimus ja ahastus: Kas me tõesti siis ei leia!? Küll ühes korteris ei olnud ehitusregistris paberid korras, siis teise korteri trepikoda oli täielik õudus, üks oli ehitanud endale omavoliliselt kamina ja teine omakorda jälle teinud kolmetoaliselt hoopis kahetoalise ja nii edasi. Veel küsiks vahepeal, et mis värk nende saunadega on? Mingi uus hitt!? Nii paljudes korterites on meie jaoks täiesti ebavajalik saun sisseehitatud. No miks!? 

Uude majja me korterit endale lubada ei saa, sest kolmetoaliste hinnaklass algab nii umbes 170 tuhandest. ULMELINE right!? Nii me siis oleme .. tiksume, lootuses, et üks hetk ta meid endale ikka näitab.

UUS VÕI VANA?

Või õigemini renoveeritud või remonti vajav. Nii me siis oleme selle dilemma ees. Kas muuta enda ootusi või osta odavam korter ja jääda enda visioonile kindlaks .. oeh, no ei tea. Fakt on see, et korter peaks olema niiöelda sissekolimis kõlblik ehk et kasutatav vannituba ja köök. Vastasel juhul peaksime üleval pidama juba kahte korterit: ühte, üürikorterit, kus reaalselt elame ja teist, oma tulevast pesa, mida siis remondime. Tundub ka üsna võimatu. Murekoht meie jaoks on kindlasti see, et kuidas väikelapse kõrvalt seda remonti seal teha. Nii lihtne see ikka pole. Seetõttu sooviksime pigem juba korras korterit, mille siis ajapikku ehk veidi rohkem oma maitse ja käe järgi kujundaksime. 

ÜÜRIKORTERITEST SIIBER!

Kuigi olen ma tõepoolest vaid 22-aastane on mul tänaseks päevaks üürikorteritest tõepoolest täiesti villand saanud. Olen elanud nii mitmes erinevas, et järgmisse enam kolida ei tahaks. Aitab küll! 

Ja noh kui rääkida jälle hindadest .. siis no ega ka kolmetoaliste üürikorterite hinnad just väga kesised pole ja kellele ma maksan terve see aeg – kellelegi kolmandale. No ei taha enam. Tahame ikka päris enda oma. 

Selle lõigu all võiksin ma tuua veel lisaks alapealkirja: 

MEIE PRAEGUNE ELUKORRALDUS

 Hetkel elame siis kahetoalises korteris, mis muidu on ju pisiperele täiesti piisav kui välja arvata oma vajadused, enda ruumi puudumine, sest olgem ausad, seda vajame ju vahel me kõik. Pluss ma ei suuda enam titeasjade otsas elada. Tõesti, no pidage mind kelleks iganes te soovite, aga meie magamistuba on kaunilt öeldes juba nagu kolikamber. Ruutmeetreid on lihtsalt ilmselgelt liiga vähe ja ma nii sooviks, et kõik Brianna asjad, koos Briannaga koliks Brianna tuppa, mida meil hetkel ei ole. Tegelikkuses näeb veel meie praegune elukorraldus välja nii, et Brianna on hõivanud meie magamistoa ja me ise magame elutoa põrandal. Üks põhjustest on see, et mina ei suuda Briannaga samas toas magada, sest emana olen ma iga piuksu, keeramise, puuksu ja krooksu pärast üleval. Noh kartuses muidugi, et kas ta nüüd ärkab või ta ikka magab edasi – no selge see, et magab. Teiseks tunnetab Brianna minu kohalolekut. Nii kui ta öösel teinekord silmad avab ja kohe muidugi mind märkab, siis on ta hopsti püsti ja valmis päevale reipalt vastu astuma. Kui mind seal aga pole, siis uinub rahus uuesti. Ühesõnaga kuna ta mul sünnist saati eriline kaisulaps pole olnud ja ikka oma voodis tudunud, siis tänaseks on meile kõigile selge, et eraldi tubades puhkame kõik ideaalselt välja ja magame oma uned korralikult täis. Üks ei sega teist, teine kolmandat ja kolmas esimest. 

. . .

JÄTK

Ja nii see postitus jäigi...

 Umbes samal hetkel avastasin ma korteri, mis meile mõlemale igati sümpaatne tundus. Pöidlad pihus, näpud ristis otsustasime seda vaatama minna. Küll juba sellise alla andnud suhtumisega: "noh jah, mis seal ikka, lähme siis ... " 

Kokkulepitud ajal tervitasid meid uksel väga sõbralik maakler ja üks kõige vahvam perekond - noored vanemad, kaheaastse tütre ja pisikese koeraga. Kuna meil Briannat selleks kohtumiseks kellelegi hoida anda ei õnnestunud, siis ka tema oli meiega rõõmsalt kaasas. Mõtleme tänaseni, kas ka see ehk mingit väikest rolli edasises mängis.. Igatahes korteriomanikega ja ka maakleriga tekkis klapp meil kohe. Mitte, et see alati kõige olulisem oleks, aga igati positiivne sellegipoolest. Tundsin end kohe kuidagi hubaselt, mõnusalt ja õiges kohas .. kui nii saab öelda. Naised on meestest selle koha pealt ikka kõvasti erinevad, juhinduvad oma emotsioonidest hulga enam - nii ka mina. Oleksin tahtnud seal kohapeal juba karjuda: "Ma tahan seda!!!", aga hoidsin end tagasi. Korterist  lahkudes siis küsisin, tagasihoidlikult, härralt, et kuidas tundus ja saades positiivse vastuse tärkas lõpuks minus taas lootusekiir.

Aga mis siis edasi?

Seedisime seda veel veidike ja otsustasime õhtul oma ostusoovist maaklerit teavitada. Muidugi tuli välja, et tahtjaid oli teisigi. Õnneks olid omanikud nõus broneerimistasuta korteri meile broneerima. 

Sealt edasi läks kogu protsess ülimalt kiireks. Algas üks lõputu helistamine, meilide saatmine, pankadele avalduste esitamine ja sadakümme muud erinevat tegevust.

Siinkohal võiksin rääkida natukene siis pankadest.

Kindel number üks, kõige asjalikum ja mille kasuks ka meie muidugi otsustasime on SEB pank. Ei oskagi öelda, kas meil läks ka seal seekord lihtsalt õnneks või on seal tõepoolest kõik haldurid nii asjalikud .. igatahes suhtlus pangaga oli äärmiselt kiire ning igati meeldiv ja seda esmasest kohtumisest alates. 

Nii kui olime nõustamisel käinud, pangaväljavõtted ja muu olulise saatnud tehti meile pakkumine. Pakkumise vastuvõtmisest laenulepingu allkirjastamiseni läks vist kokku umbes kaks ja pool päeva. Täpselt nii kiiresti seal pangas tegutsetaksegi. Igal juhul, kes kodulaenu taotlema asumas on, siis meie soovitus on pöörduda SEB panka. Kui saaksin neid kirjeldada viie iseloomustava sõnaga siis oleksid need järgmised: soe, sõbralik, kiire, asjalik ja kliendi huvidest lähtuv. 

Teisele kohale seaksime ilmselt Nordea panga, kust saime samuti üsna hea pakkumise, kuid kuna see tuli oluliselt hiljem, siis jäi see ka vastu võtmata. Selle panga kasuks räägib kindlasti aga see, et nad pakuvad veebinõustamit, mis on minu arvates kohe eriti tore ja super mugav.

Swedi ei seaks ma isegi mitte kolmandale kohale vaid jätaks ta kuhugi kõikide võimalikke pankade nimistu lõppu või ma isegi ei tea kuhu.. Olime muidugi kuulnud juba ka varem erinevatelt inimestelt erinevaid värvikaid kogemusi, aga kuna see meie mõlema kodupank oli, mõtlesime ka sealt ikkagi pakkumise küsida. Pehmelt öeldes saime vastuseks keskmise sõrme. Nii ebameeldivat klienditeenindust pole ma ka vist ealeski kohanud. Noh ei räägigi siin elementaarsest viisakuses kohtumisel: "Kas soovite teed, kohvi, vett?" seal hüpatakes sulle lihtsalt kohe konkreetse ülbusega peale: "Andke dokumendid! Kaua teil aega on?" No kokkuvõttes oli suhtumine meisse, noortesse, ikka ääretult halb. Tekkis tunne nagu peaksime äärmise alandlikkusega neid kui jumalaid põlvitades paluma. Pikemalt sellest kohtumisest ma isegi ei räägikski, sest see oli midagi nii ebameeldivat, et sellele mõtlemine muudab meid praegugi ärevaks. 

Igatahes nagu eelnevalt juba mainisin võtsime pakkumise vastu SEB pangast ja sealt edasi läks korteri ost väga kiirelt. Samal ajal olime muidugi pidevalt ühenduses ka maakleri ja omanikega. Andsime tagasisidet kaugel oma asjadega oleme. Maakler oli meil samuti väga asjalik, vastas alati kiirelt (isegi nädalavahetustel) ning tema kaudu saime ka soodsamalt ja kiiremini hindamisakti tellida. 

Ja tegelikult ega muud midagi ei olnudki. Kuna kõikide osapoolte omavaheline suhtlus oli igati kiire, siis kogu protsess möödus ka väga-väga ruttu. Polnudki enam muud jäänud kui vaid notaris ametlikult dokumendid allkirjastada ja meist said esmakordselt korteriomanikud.

 Saime täitsa oma kodu, kus tänaseks oleme juba mõnusalt elanud natukene vähem kui kaks nädalat. Oeh .. ja see päris oma kodus ärkamine ja olemine .. no see on ikka midagi täiesti teistmoodi. Eks mina olen ka selline natukene unistaja ja romantik .. kui nii saab öelda, aga nüüd on minu elu küll täiesti täiuslik ja ma ei kavatse siit oma kodust enam küll mitte kuhugi minna. Või kui siis ainult erinevatesse sisustus ja kodu poodidesse, kust mind kindlasti üha rohkem leida võib ja jõusaali, mis meil nüüd üle tee asub. Ühesõnaga kui ma tahaksin kuidagi cheesylt selle postituse siin kokku võtta, siis ühe ainsa hetkega võib tõepoolest kõik muutuda ja kui sa ikka oled õigel ajal õiges kohas ja kohtad neid õigeid inimesi, siis võivad imelised asjad juhtuda. 

Ja lõpuks läheb kõik ikka nii nagu peab! 

NB! Hoiatus.. Edaspidi võib minu leheküljel palju kodu sisustamise ja dekoreerimise postitusi leida. Olen lihtsalt liiga excited ja oma kodu hull, et neid vaid endale hoida. 

Päikest teile!

Liina

You may also like