LIINA PALOTU

Oli täiesti tavaline pühapäeva õhtu. Enam tavapärasem see vist polekski saanud olla. Voodis vedelemise ja mittemidagi tegemise päev. Teate ju küll. Kõik sai järgmiseks päevaks valmis seatud, isegi mõtted korrastatud. Tuleb positiivne, teguderohke uus nädal.

Kella ühe, kahe vahel öösel tundsin äkitselt kohutavaid külmavärinaid. Käega laupa katsudes oli see selgelt kuum. Kraadiklaasi haaramata olin kindel, et olen ilmselt lihtsalt veidi külmetunud ning ega see kehatemperatuur üle 38 olla saa. Haarasin kiirelt voodi kõrvalt telefoni ning saatsin tööle sõnumi haigestumise kohta.

Külmavärinad läksid hullemaks. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, et mul kunagi nii külm oleks olnud. Kuhjasin järjest tekke endale peale ja magasin. Hommikul otsustasin end viimaks ka kraadida. Olin juba nii nõrk, et temperatuuri hindamise jätsin Mihklile. Ulatasin oma vaevatud olemisega kraadiklaasi ning sealt vaatas talle vastu 40,5 kraadi. Jah .. ega oma enesetunde kohta midagi head ma öelda poleks saanud. Kõik justkui valutas, aga samas nagu oma keha ma ei tundnud. Selline sürreeaalne olek. Kiirabi ma kutsuda ei lubanud. See oli ka umbes ainus lause, mida oma huultel vorpida suutsin. Eks ma olen ju see tüüpiline eestlane, kes kannatab viimse piirini.

Magasin. Magasin. Magasin.

Kuni oli saabunud õhtu. Mihkel tuli taaskord mind magamistuppa kontrollima, ehk on pika une peale minu olukord paranenud ja palavik veidigi alanenud. Kahjuks ei vastanud ootused aga kuidagi tegelikkusele ja voodis lebasin ma juba väga, väga halvas seisundis – ei reageerinud. Enam ei olnud muud võimalust kui kiirelt abi kutsuda.

Järgmisel hetkel kui silmad avasin oligi kiirabi kohal. Ega ma väga mäleta, mis edasi sai. Vererõhk oli mul kriitiliselt madal ning keha temperatuur enneolematult kõrge. Haiglasse mind kiiremas korras toimetati. Mäletan veel seda üliveidrat enesetunnet kiirabiautos, kui justkui olin vaheldumisi teadvusel ja teadvuseta. See oli tõesti midagi väga ebareaalset. Samas seisundis olin ka EMO’s, kus minu kehatemperatuuriks saadi juba 41+ kraadi, vererõhk pea olematu.

Olin justkui teadvusel: nägin kuulsin kõike, aga ei suutnud midagi vastata või end kuidagi liigutada. Ma isegi ei oska seda seletada. Kõik toimus kuidagi aeg luubis ja ma olin nii väsinud. Selline ebamaine tunne, justkui hõljuks kusagil ringi.

Ega ma enne järgmist päeva tegelikult veel ei aimanudki, mis minuga juhtunud oli.

 Kümneid kordi võeti verd.

 Imelikult kombel ainus mõte, mida ma suutsin oma peas eristada oli küsimus, huvitav, mis kell on... Väga veider,  ma tean, aga millegi pärast oli selle teada saamine minu jaoks oluliselt oluliseim. 

Mäletan, et viibisin emos pikalt. Viidi ühelt uuringult teisele. Õed ja arstid muudkui sebisid edasi-tagasi küll uue tilgutikoti, küll süstalde ja muuga. Vererõhuaparaat mõõtis konstantselt. Käed valutasid. Lõpuks pandi mulle ka kateeter ja viidi intensiivi. Palavik oli õnneks veidi alanenud, kuid külmavärinad ei olnud mind jätnud. Iga natukese aja tagant kontrolliti, kas kateetrisse on midagi kogunenud. Pea kaheteistkümne tunni jooksul ei olnud sinna kogunenud aga mitte midagi.

Kohutav janu oli.

Proovisin magada. Pidevalt torgiti. See kõik oli nii tüütu ja ma tahtsin vaid koju.

Järgmisel päeval otsustati mind operatsioonile viia. Põletikunäitajad olid väga kõrged ja kõik justkui viitas pimesoolepõletikule. Kuna täpselt ei olnud siiski veel selge, mis tegelikult mul viga on või millest üldseisund nii kriitiliselt halvaks muutus, otsustasid arstid kõhtu konkreetselt sisse minna ning ussripiku kindlasti ka eemaldada.

Mul oli kõigest justkui ükskõik. Tundsin vaid rammestavat väsimust.

Ärkasin õhtul statsionaaris. Huuled olid kuivad ja hingata raske. Hapnikumask häiris. Sain valuvaigistit ning magasin hommikuni.

Kolmapäeval tundsin end viimaks juba inimesena. Sain lõpuks ometi ka juua. See lonks vett oli reaalselt justkui õnnistus. Sain ka oma seisundist ülevaate. Pimesool, mis oli küll põletiku tunnusteta oli minult eemaldatud. Siiani ei mõista ma tegelikult täielikult, miks seda tehti, aga jäägu see praegu nii..  Kogu mu keha oli lihtsalt tabanud meeletu põletik. Eeskätt olid põletikus vaagen ja neerud. Operatsiooni käigus puhastati ka kõht liigsest vedelikust. Miks see aga kõik nii juhtus, ei tea keegi tänaseni, sest tegelikku põhjust ei leitudki...

Mind oli üleöö tabanud septiline šokk. Kui minult on tänaseks juba kümneid-kümneid kordi küsitud, et mis see täpsemalt tähendab, siis lühidalt öeldes, olen õnnelik, et olen elus.

Mulle tegelikult ei jõua see veel tänaseni päris hästi kohale, kuidas see kõik minuga juhtus. Kuidas sattusin ma järsku eluohtlikku seisundisse. Pean end hetkel väga õnnelikuks inimeseks, et sellel kriitilisel tunnil, kui kardeti, et mu neerud hakkavad üles ütlema ja ma ei tule enam sellest kõigest välja, sain ma vajalikku ravi.

Tundsin nii meeletut kergendust, kui mind lõpuks haiglast välja kirjutati. Olin küll väsinud, kuid elus ja esimest korda hakkasin mõtlema, kui tänulik ma selle eest tegelikult olen.

Eks see taastumine on olnud ka veidi vaevaline, alustades sellest, et liigutada end oli raske, kohati oli tunne, et pean justkui uuesti kõndima õppima, lõpetades sellega, et tugevatoimelistest ravimitest tekkis mul allergia.

Nüüd pea kuu hiljem tunnen end lõpuks aga taas endana.

Minult on ka küsitud, kas tunnen pärast läbielatut end kuiadgi teisiti... Kindlasti! Hirm on suurem. Ma ei mõelnud ega osanud kunagi mõelda kuidagi sellele, et see kõik võiks üks hetk lõppeda .. et mind järsku lihtsalt enam pole. Seda hirmsam, et see võib juhtuda ükskõik kellega minu lähedastest. Samas olen ma tõepoolest õnnelik, et kõik see on möödas ja ma saan osa Brianna kasvamisest ja oma kallite inimeste eludest.

Ma olen elus.

Uskumatu, millise väärtuse see lause minu jaoks on saanud.