LIINA PALOTU

Paljud teist on palunud kirjutada sünnitusjärgset faasist ja paranemisest, aga ma kõigepealt alustaks hoopis ikka sellest kõige olul...

Sünnitusest – selle ilust ja valust

Liina blogib

7 Comments

Paljud teist on palunud kirjutada sünnitusjärgset faasist ja paranemisest, aga ma kõigepealt alustaks hoopis ikka sellest kõige olulisemast – sünnitusest endast. Ütleme nii, et minu jaoks seal küll midagi ilusat ei olnud, kui siis välja arvata lõpp - kui pisike ilmaime lõpuks meiega oli. Aga kõigest siis lähemalt. Võiksin vist alustuseks öelda, et kellel sünnituse ees suur hirm, siis järgnev jutt pole vist hästi Teile mõeldud...

Igatahes.. alustan siis..

Meie imekaunis tütreke lasi ennast kaua oodata, no nii kaua, et lõpuks tuli mul saatekirjaga ise samm haigla poole võtta ja seda sünnitust siis lõpuks esilekutsuma minna. (Neile, kes väga hästi kogu selle raseduse teemaga kursis pole, siis rasedus üldiselt kestab kuskil 40 nädalat ja 42 nädalat on umbes selline tagumine aeg, kaua laps naise kõhus võib olla – minul oli muidugi ÕNN kõik need 42 nädalat rase olla – jah.. jaa viimased nädalad olid minu jaoks ikka täielik piin.) Ühesõnaga .. samm siis haigla suunas .. kell kaheksa hommikul istusin siis rõõmsalt vastuvõtu JÄRJEKORRAS. (Vabandust, aga siinkohal peaksin rääkima, mida ma seal tundsin. Ma istusin tund aega enne kui keegi mulle üldse tähelepanu pööras .. NAGU MIDA .. MINA ju tulin SÜNNITAMA ja pean siin OOTAMA.. täpselt sellised emotsioonid mul peas ringi käisid – ilmselt kartusest ja no nagu rasedale naisele ikka kombeks – hormoonidest .. no lootsin ikka, et mulle rullitaks vaip lahti .. no kui siis mitte päris vaip, aga natukene special treatment'i lootsin ikka saada, aga .. EI, istu ja oota!) Nii-siis sain lõpuks sinna erakorralise vastuvõtu tuppa. Esimene mõte – palun, PALUN ärge saatke mind sünnituseelsesse osakonda.. no palun noh. Olin just enne lugenud, kuidas seal sünnituseelses võid sa veel umbes kolm päeva tiksuda ja oodata sünnitustegevust. Ühesõnaga, sellel hetkel oli see mu suurim hirm. Valvearst siis vaatas mind üle ja kuna mul oli emakas piisavalt avatud, siis sai ta mind sünnitustuppa saata, et veed lahti tehtaks. Hüppasin siis õhinal sellest „toredast“ pukist püsti ja hakkasin oma öösärki ja hommikumantlit otsima. Arst siis vaatas, muigas ja lõpuks ütles, et kui sa just pärast tänast seda öösärki ära ei taha visata, siis ei soovitaks ta mul seda küll selga panna (kinda freaked me out a little..) ja tõi mulle haigla „ilusa“ ürbi. Praegu sellele kõigele mõtlen, siis imestan, et kuidas kõik need pisikesed detailid mul siiani meeles on ja näod, kellega mul sel päeval kokku tuli puutuda.

Nii .. liftiga siis korrus kõrgemale sünnitusosakonda ja otse sünnitustuppa (Number 4). Okei.. mõnus, mis siis nüüd edasi.. jäin sinna üksi, ei osanud nagu väga midagi teha, jalutasin ringi, vaatasin aknast välja – no nagu kohatu oli olla. Lõpuks tulid siis ämmaemand, arst ja arstiõpilane. Tehti veed lahti .. hops ROHELISED (neile, kes jälle selle kohta ei tea, siis ok on sellised roosakas-läbipaistvad.. kindlasti mitte ei tohiks need olla rohelised). No tore.. oli mu esimene mõte, mis siis nüüd. Arst muidugi kohe püüdis mind rahustada, et kui rasedus on tavapärasest kaugemale arenenud, siis rohelised veed on nii-öelda üsna tavapärased. .. Oookei.. natukene rahunesin. Mingi andurike pandi mul siis jala külge ja voodist ma liikuda enam ei saanud. Ootasin siis rõõsalt ja rõõmsalt valusid. Üsna ruttu tegelikult hakkasid pihta ka, aga esimesed paar tundi kestsid ikka iga seitsme kuni kümne minuti tagant ja olid sellised üsna nõrgad ja ajaliselt mitte kuigi pikad. Tiksusin siis seal üksi, ämmakas käis kuskil iga tunni kuni kahe tagant mind nii-öelda kontrollimas. Vahepeal päästis mind voodist ja sain natukene liikuda. Nii kella viie paiku mõtlesin, et päris vastik on juba olla ja ämmakas, kes mind korra vaatama tuli, nägi ka, et ega ma hästi hakkama ei saa .. tõi naerugaasi (sellest muud abi ei ole, kui see, et saad valude ajal siis keskenduda paremini hingamisele). Kutsusin Mihkli ka lõpuks haiglasse. Umbes tunni pärast ta jõudis ja minul olid valud sel hetkel juba kuskil kahe minuti tagant ja kestsid umbes sama kaua. Ühesõnaga kui ta uksest sisse astus ehmus ja hakkas „sõimama“, miks ma teda juba varem ei kutsunud. .. No, ma ei teadnud ju.., mis tal siin ikka teha.. Aga tegelt oli ikka täitsa õudne juba, naerugaasimask oli mul ka kogu aeg ees. Selleks hetkeks olin ma seal sünnitustoas olnud juba kuus tundi. 

Tuli ämmakas, vaatas avatust, mis oli 3-4 cm (10cm on täisavatus ja laps valmis sündimiseks). KUUS TUNDI VALUSID ja mille eest .. mitte millegi .. palun, palun kill me now või võtan selle hunniku patju selja tagant ja lämmatan end ise või ehk polegi vaja, sest niikuinii viimased paar tundi valdas mind tunne, et kogu maailma hapnikust mulle ka ei jätkuks. Ühesõnaga, sel hetkel olin ma rohkem kui veendunud, et ei.. selle sünnitamisega mina hakkama ei saa. 
Ämmakas soovitas veel viimast korda ka tualetis käia ja päästis mind anduri küljest lahti. Ma ei suutnud end liigutada. Mihkli abiga me kuidagi vetsu saime, no ta peaaegu tassis mind küll kätel. Mäletan, kuidas istusin seal potil, hoidsin Mihkli jalast kinni ja toetusin sellele, korraks nagu jäin isegi magama - kõrvalt oleks see vist üsna koomiline paistnud.
Terve selle päeva olin ma kuulnud ümberringi naisi karjumas ja sünnitamas ning oodanud, et ka mina juba sinna jõuaks, aga enam ma ei tahtnud, ma tahtsin KOJU ja et kogu see õudus poleks üldse minuga juhtunud.

Ämmakas tegi ettepaneku epiduraaliks .. mina olin kahe käega nõus .. millega iganes .. lihtsalt PALUN, palun, lõpetage juba mu piinad – ma ei suuda enam. Lahkus, et vastav arst kutsuda ja mina olin juba õnnelik, et kohe-kohe saan natukene puhata. Tuli aga üsna ruttu tagasi ja ütles: „Sorry, ikka ei saa ka seda epiduraali praegu, võib-olla ehk tunni pärast. Meil pole arsti, kes sulle seda tegema saaks tulla.“ WHAT? TEIL EI OLE KEDA .. ARSTI .. PIISAVALT PERSONALI.. ET MIND AIDATA?? Ma ei vastanud midagi, panin hoopis silmad kinni ja ootasin surma .. päris tõsiselt..minuga oli KÕIK. Mihkel kohmetult ja viisakusest tänas ja ämmakas läks minema. See viimane tund oli vist maailma pikim, ausalt. Mihkel aegajalt katsus mu pulssi, kas ma ikka hingan. Mäletan, kuidas sel hetkel mõtlesin, et KURADI võimsad on ikka need naised, kes selle sünnitamisega on hakkama saanud ja mõned veel korduvalt. Kuidas kurat te suutsite!? Minu elu pikim tund möödus, ämmakas tuli taas .. üksi.. ja ütles, et pean veel ootama, aga mulle pannakse tilguti. „Mis kuradi tilguti?“ mõtlesin ma, miks ma ikka ootama pean, ma olen juba peaaegu surnud, PIMEDAD olete või..  Sain, siis selle tilguti. Veidi aja pärast haarasin Mihkli käest kinni, mis oli selleks hetkeks täiesti siniseks pigistatud, ja ütlesin, et ma ei saa..., midagi on valesti ja ma pean suruma, mul on nii halb.. Mihkel siis karjus kähku ämmakale, et Liina tahab suruda. Ta siis nii üleõla vaatas mind korra ja ütles, et okei .. no vaatame siis seda avatust, igaks juhuks. Igaks juhuks?? No vaadake tõesti, kui aega saate, olge head palun.. No ma olin ikka täiega närvis, aga ma lihtsalt ei jõudnud midagi öelda või teha, rääkimise olin lõpetanud ju juba viimase kahe tunni eest..

Nii-siis, ämmakas vaatas mul seda avatust ja ohhooo..hoopis hunnik juukseid oli talle sealt vastu paistnud. Ütles, et ma kiiresti suruks. MIDA? SURUKS? Ma ei jõudnud hingatagi enam, kuidas ma veel suruma peaks... Võtsin oma jõu kokku ja püüdsin, püüdsin kõigest väest, aga sellest polnud mitte mingit kasu.. täielik null tulemus. Nii, me siis püüdsime seal umbes viis minutit kuni ämmakas ka lõpuks aru sai, et see on ju täiesti tulutu tegevus, ma tõepoolest ei saa sellega hakkama. Ta peaaegu käratas mulle peal: „Liina, sa pead suruma. Laps on kinni ja ta ei saa hingata.“ Ma mõtlesin, et nüüd on meie kõigiga kõik. Ämmakas siis lõi sünnitustoa ukse lahti ja karjus abi. Hetkega oli tuba arste täis (no umbes nagu filmis, kõik jooksevad kohale) ja mina kokkukukkumise äärel. Uus arst võttis vaakumi kätte ja lausus mulle (või õigemini Mihklile), et kui see siin nüüd ei toimi, siis tuleb ta viia erakorralisele keisrile, laps on ohus. Siis pöördus ta minu poole ja ütles, et kui valu tuleb, siis annaksin kohe sellest teada ja suruksin nii palju kui jõuan. Tuli valu ja ilma, et ma oleks sõnu suust saanud, ma surusin, surusin kogu oma jõust ja hetke pärast oli Briannake mul kõhul. Aga seda vaid sekundiks.. Kohe tõsteti ta kaalule. „Ta on natukene sinine ja tal on ka palavik.“ öeldi vaid meile .. mis see tähendab siis..mis üldsegi toimub, kuidas kõik nii valesti läheb.. Ma ei saanud midagi aru, just-kui oleks deliiriumis olnud. Öeldi vaid, et peame ta endaga kaasa võtma.. Ma ei suutnud reageerida muudmoodi kui haarasin Mihklil käest ja ütlesin, et ta läheks nendega kaasa.

Jäin üksi.. või no, mis üksi.. mina, ämmakas, hooldajaõde, miljon muremõtet ja pisarad. Nii, me siis olime umbes tunnikese kuni mind õmmeldi. Mihkel käis mind vahepeal vaatamas ja rääkis, et Brianna on tubli, tal juba palavik läheb alla. Ma ei uskunud midagi ega kedagi, vaatasin oma kõhtu, mis oli kadunud ja laps, kes oleks pidanud nüüd minu kätel olema, ka teda polnud.. Pehmelt öeldes olin ma ikka täiega sassis oma tunnete ja emotsioonidega. Mind ka kraaditi ja kuna mul ka kõik päris ok ei olnud sain tilgutiga antibiootikumid külge.

Toodi süüa.. sest ma polnud ju terve päev mitte midagi söönud ja no muidugi täielik lollus oleks arvata, et mul üldse mingit isu ka sellel hetkel oli.. eii..

Jäime Mihkliga kahekesi. Täielik vaikus, me isegi omavahel ei suutnud rääkida. Kõik oli kuidagi nii valesti ja ma ikka päris täpselt aru ei saanud, mis nüüd siis toimus või mis nüüd siis edasi saab.

Mõne minuti pärast aga avanes uks ja sisse astus ämmaemand, Brianna süles. Vot sellist ülevoolavat õnnetunnet pole ma küll vist mitte kunagi tundnud. 

Nüüd siis lõpuks selle sünnituse ilusamast poolest. Ta anti Mihklile sülle ja minul paluti rangelt süüa. Nii ma siis närisin seda kuiva juustukuklit ja vaatasin seda maailma ilusaimat vaatepilti ja olin maailma kõige õnnelikum inimene.

 OEH, tuli vist ka maailma pikim postitus, kuigi ma tõesti proovisin võimalikult lühidalt ja konkreetselt kirjutada. Eks neid emotsioone ja tundeid on paberil üsna raske edastada, aga kui ma nüüd neli ja pool kuud hiljem kõigele sellele mõtlen, siis ma tõepoolest ei saa aru, kuidas see kõik nii läks. Mis oleks siis saanud, kui ma poleks öelnud, et ma pean suruma ja ämmakas polekski mu avatust vaadanud? Kaua Brianna seal hapnikuta kinni oleks olnud? Kas ta üldse oleks praegu meiega? Ma ei mõista, kuidas saab personali nii vähe olla, et terve sünnituse aja ei ole mul isiklikku ämmaemandat, vaid käib see, kes nii-öelda aega saab (iga tunni – kahe tagant, ole üksi, sure.. kedagi ei huvita). Kuidas kõik muu maailm on nii palju arenenud, aga kogu see sünnitusprotsess ikka nii .. algeline.. on Ühesõnaga, teie, kes te olete varsti sünnitama minemas ja ka teie, kes te kunagi selle tee ette võtate: TEHKE suu lahti ja kasvõi karjuge kui tunnete, et miski pole päris õigesti. Eriti kui olete esmasünnitaja, nagu mina olin, ja ei tea, mida oodata. Sest kuigi kogu see protsess on meile ju kõigile teada-tuntud, siis on see siiski väga individuaalne.

See siin oli minu pisikese Brianna sündimise lugu, mitte just kõige kaunim ja kui sellele tagasi mõtlen, siis seda kõike uuesti kogeda ma küll ei taha. Samas.. ei kujutaks ma meie väikest pere ilma temata küll mitte kuidagi enam ette. Armastame ju teda üle kõige!

Päikest!

L.

You may also like